The End

Hommikul helistas juba varakult väike pärdik ja teatas rõõmsalt, et lund sajab. Väga mõnusad uudised kohe päeva algusesse. Pikutas veel tunni, käis pesus ja pakkis viimased laiali olevad asjad. 8.30 tuli takso. Laadisime koorma pardale, lehvitas basseini ääres pikutavale Wilsonile ja minek. Bussijaamas avastasin, et rahakotis oli võlts viiekas. Keijo arvas, et lihtsalt maha kulunud turvaelemendiga. Samal meelel oli ka piletimüüja. Ootasime mõniteist minutit. Külastas ettenägelikult toaletti, kõikides Portugali bussides on wc´d lihtsalt lukus, ja istusime Punaekspressi pardale. Travel smart.
Ilm oli küll sügiseselt tuuline, aga umbes samapalju päikesepaisteline. Temperatuuri näitas äkki kolmeteistkümne jagu. Palmioksad klõbisesid mõnusasti liikuva õhu käes ja meile lähim täht paitas lühikestes pükstes jalgu. Pikkades mantlites, talvesaabastes ja kummikutes inimesed vaatasid vähe veidralt, aga kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.

Meil on ju keskmisest natukene tagasihoidlikum suvi selline.

No Vember

Siis kui ärgata üks hommik enne midagi põnevat, tundub päev alati ükskõik kui vahva tulevat. Tuligi. Tegime viimase seissiooni, mis oli üllatavalt kvaliteetne. Puhastasime lauad ja suundusime poodi, et siis kuu aja eest ostetud davaari tagasi müüa. Kuna aga vahepeal oli kasutatud laudade turgu tabanud krahh ja/või poepidajat räme ahnus siis pakuti varem välja käidud kahepoolesajase laua eest viis kümpi ja kahesotise eest nelikümmend. Keijo loovutas oma ja võttis pisarsilmil vastu kasutatud paberit. Leidsin, et sajakuuekümnese kukkumise teinud hind on vähe ebaõiglane ja jalutasin oma sõbraga tagasi hostelisse.
Pigem kellelegi, kes seda reaalselt vajab, kui näpud kõrvadeni sissepoole poepidajale.
Õhtul küpsetasime kaneerlirulle ja suure Anaconda (kapsaporgandipirukas riisi ja munaga) ja mängisime piljardit.
Siis hiljem kui vaatas päeval saadud footy´t lasi puht õnneliku juhuse läbi maha kogu tripi jooksul saadud materjali. Hea töö, patsutab iseendale õlale.
Nagu poleks novembrit olnudki...

Must have been shark

Ilm ja surf väga hommikupoole ei hellitanud. Niisiis sisustas aega toas ja toksis piljardit ning facebooki refreshi vahelduva eduga.
Pärastlõunal andis tuul järele ja vaatasime vette. Peale umbes teist lainet keerasin laua ümber ja sellel polnud enam ühte jalga, otsast ära rebitud koos liigesega. Remonditööd lähevad kolm kümpsi ja alles homme enne pimedat saab kätte.
Ma olen kurb.
Aga ilmselt mitte nii kurb, kui üks keskmine hairünnakust mitte pääsenud tüüp.

Happy days

Umbes 5.35 helistasid Kaspar, Topis ja mutrivõtmed ning soovisid palju sünnipäevaõnnesi. Igavesti vahva, äkki laulsid ka aga üsna läbi une kõne oli ja päris kindlalt väita ei julge.
Umbes tund või poolteist peale seda tõttas rõõmsalt sünnipäevasurfile. Ilm oli sombune ja vihma tibutas. Täpselt sellisel päeval ma sündisingi! Võibolla mitte, aga tunne oli hea. Umbes nagu kümme aastat tagasi. Muki ütleski, et uus kaheksateist. Vees oli kuueteist kraadi jagu sooja ja kõigest seitse tüüpi veel peale minu. Reef töötas üsna viisakalt.
Õnnestus saada mõned sõidud, neist kaks päris mahedat.
Jäi rahule. Kusjuures siin oldud ajaga on latt vastikult kõrgele tõusnud, nauditava surfi jaoks ei piisa enam väikestest pooleteist pöördelistest lainetest, mis alguses julmalt õnnelikuks tegid. Valivaks läinud.
Sõi rõõmsalt hommikust ja suundus peale ´´võita lastud´´ piljardit pärastlõunasele sessioonile.
Sai palju sünnipäevaõnnesi ja õhtul tegi suure ahjutäie brownies´id. Vaatamata jõhkrale suhkruüledoosile oli kella poole üheteistkümne ajal väsimus nii peal, et Portugali kõige tüünema(nii lubati) Dj esinemist vaatama ei jõudnudki.
Hommikul kuulis, et väga hea ei olnud. Põhjust rõõmustamiseks.

Talv

Imad on talviselt jahedad. Jäävad enamasti umbes 15 kraadi peale, päikesepaistelistel päevadel tõuseb vähe kõrgemale. Vesi on õnneks soem, aga kuna siin tulevad sügise lõpuga kaasa tugevad tuuled ja suur swell, siis ei jõua laineidki väga pikalt püüda. Võibolla on oma osa ka kolme nädala pikkusel treeningul. Natukene väsimus, tüdimus tekib kiiremini ja jahe hakkab varem kui varem. Kalipso on muutunud soliidselt räpikaks, ei teagi kas suure kasutamise ja tohutu läbi loputatud vee koguse või õhukeseks treenitud loodusliku kasuka arvelt.
Hostel on selle eest mõnus, ülihea mojoga koht. Nagu Otepääl kodus. Kui suure laua saaks siis võiks siin talvesid mööda saata küll. Viiskuuene jääb suts väikseks.
Keijo läks paar päeva tagasi ära Peniche´i. Homme ilmselt sõidan järgi, et siis seal viimased viis päeva mööda saata, lauad müüa ja vaikselt kodu poole sättima hakata.
Kes seal nuppudele lähemal on, võib ilma külmaks keerata ja siis paari päeva pärast lund vajutada. Aitäh!

With cheap alcohol, comes great responsibility

4:28pm
Priit
kuidas ilm on ?

4:28pm
Joel
Tuuline
Mul on räige pohmell
Suren ära kohe, ei mäleta kui viimati nii raske olla oli. :D
Õnneks on surf natukene liiga suur, et head päeva ära ei raiska.
Hommikul läksin välja arvasin, et on okei.
Sain laua peale püsti, kukkusin kohe ümber
Siis taipas, et puhta purjus veel. Meil oli eile täis seiklus.
Tulin kaasa Keijoga, Arrifanast ära. Tagasi üles põhja poole. Väga ei tahtnud küll, sest hea ja soe oli. Aga üksi trippida ka ei viitsinud hiljem. Igatahes...
Kahe bussi vahele jäi kaks ja pool tundi aega.
Ja hommikust sööma ei jõudnud, no putru tegime ise tegelt. Aga kõht oli ikka tühi. Siin peaaegu koguaeg on, rabeleb palju.
Läksime ühte gheto restorani, üsna bussika lähedal.
Tilluke, selline vanem.
Mammi ja papi pidasid, tundus et juba viimased 40 aastat küll.
Kalarestoran, või no kohalikku päritolu. Saab igast muid toite ka, aga mereannid on teemas. Ja odavad ka.
Kuna ingliskeelset menüüd ei olnud siis me näitasime näpuga mingile asjale ja papi tõi tagant köögist näha, et mis see on. Valisime endale kalad välja ja läksminna.
Kannutäis majaveini maksis 3.50.
Restoranis...
Võtsime siis ühe, sest käärimata mahl oli kallim.
Pärast tegime magustoidu ka, lodevalt hea mingi kondentspiima/vahukoore/karamelli ja biskviitküpsiste puruga vms.
Enne kui bussi peale rullisime ennast jõudis kaks kannu ära vormistada
Aha, ja arve kõige eest, oli koos jootrahaga kakskendviis kahepeale. Value for money, I´d say...
Peale räiget põiekat, mis umbes 40 min kestis jõudsime Ericeirasse.
Poest paki piima ja riisi, et hommikul süüa oleks ja kogemata jäi pudel(tegelt 2) veini ka näppu. A maksid kaks koma midagi tükk.
4:44pm
Joel Pärle
No ja siis passisime hostelis, õhtu oli pikk ja veinid said kuidagi nagu muuseas otsa. Hiljem oli vaja hädasti baari ka minna veel
Läksime
Mitte ainult ühte

Rainy days

Lugu on selline, et mingi aeg tagasi hakkas puhuma. No ja kui siin kätte võtab siis tuleb välja, et üsna põhjalikult. Raputas meie betoonist maja hoolega. Lihtsamatel hüttidel rebis ka katuseid. Eilse sisustas suuremalt jaolt Trackmania Nations, kes teab see teab. Kes ei- on paljust ilma jäänud, vähemalt vihmastel päevadel. Õhtul kui natukene rahulikumaks jäi, sai väheks vette ka. Olgugi, et vorm on võrreldes algsega tublisti parem jääb suurte lainete puhul endiselt veel suts puudu. Välja ujumine võtab nii tössiks, et üle paari korra edasitagasi lihtsalt ei jaksa.
Ööga kogusid eelmisel päeval esinenud ilmastikunähtused tuure ja hommikul ärgates ei paistnud meie toa klaasist sein peaaegu läbigi. Lihtsalt kallas alla. Õnneks aga oli tänases päevaski väikene auk ja pääses korraks ulpima. Küll kiirelt, aga pääses.
Siin kõrval, äkki nii 40km keerutas päris soliidne tornaado. Enamasti küll ookeani kohal, aga mingit küla riivas sutsu ja seal olid autod katuse peal ja aiad teise korruse rõdudel. Hetkel tundub, et läheb selgemaks ja on jäänud rahulikuks.
Homme tuleb ilus päev.
Tornaadost videot näeb kui allolevale lingile vajutab.

Keerutab hoolega

Keeltekool

Asjad on üldjoontes rahulikud. Sööb, magab, surfib ja siis korduse peal sama juttu uuesti. Paaril päeval oli mõnusasti soe, sai rannas särgigi ära võtta. Leevendab vähe kalipsopäevitust ja pehmendab võrukaela staatust. Muidu vihkame Keijoga teineteist tagasihoidlikult. Nagu ta ikka vähe pikemal reisil kombeks on. Samas mitte piisavalt, et päris lahti saada tahaks. Terariistasid ja tulirelvi padja all ei hoia.
Ilmad on natukene jahedamad kui varem ja swell lükkab järjest pirakamaid laineid randa. Samas Novembrikuu kohta pole paha, vesi on endiselt veel 19.
Hostelis on kihvt koristaja/köögitädi. Selline rõõmsameelne vanem daam, koguaeg jutustab. Me siis räägime vastu, keegi teineteisest aru ei saa.
A piim on kohalikus keeles muidu ´´Leite, Laranja - apelsin ja Abrigado on aitäh. Viimase saime selgeks tegelt kunagi ammu kui pervo Mardi ja Veikoga siin käisime, vajas vähe ülekordamist lihtsalt. Pudru kohta õppis hommikuse vestluse ajal ühe sõna, aga see ei tule hetkel meelde. Võibolla siis ei õppinud ka, polegi koolis vist kunagi väga säranud. Kehaline oli okei.
Peace out.

BackOnTrack

Tahaks öelda, et värskel hommikul aga kahjuks väga värske ei olnud, seadsime sammud ookeani poole. Siit mäeotsast on kaheksasada meetrit alla randa, selline paras soojendusjooks. Meeleolu oli ärev, sest ennustus lubas suurt ´´swell´i.´´ Vahelduseks tillukesele, mis eelmistel päevadel kuluks ju ära. Liiva peale jõudnud, vaatasid sealt vastu kuuemeetrised mürakad. Kuna aga settide vahel ujus sisse ka mõni neljapoolene siis otsustas siiski järele vaadata. Mõningase ulpimise peale õnnestuski ühe eluka seljas mõnda aega püsida, siis aga viskas teele jääv löökauk tasakaalu ära. Mõnedkümned minutid proovimist, paar ´´pesumasinat´´ ja sai selgeks, et ilmselt on harjutamiseks ka paremaid päevasid. Ehitas rannas kividest müüri, hetkel on põlvekõrgune. Pani pealelõunat pesu loksuma ja leidis hea olevat fakti, et kogu poest toodud alkohol ühe õhtuga ära joodud sai.

Pooltuhat

Hommikul pääses jälle vette. Laine oli pigem tilluke, aga vesi ja õhk see eest äraütlemata mõnusad. Nagu olekski pooltuhat kilomeetrit lõuna poole sõitnud. Kuna meie hostel asub sellises kohas kus ühistransporti ei käi, polegi nüüd päris kindel kas õnneks või kahjuks. Siis peab poodi minemiseks võtma variant a) takso, kümps otsa kohta, või varuvariant b) tuleb tõsta püsti näpp, soovitatavalt mitte keskmine, ja loota parimat. Kuna kümnekat kumbki kulutada ei soovinud ja lisaks ilusale ilmale oli ka seljakott kerge siis asusime teele. Panused tehtud, lehvitasime üsna mitmele möödasõitvale autole. Peale kolme kilomeetrit jalutamist ja umbes kahtekümment mööduva autot hakkas pika sirge lõpust paistma vanem seitsmene. Otsustas ära, et sellisega sõita ei julge, jättis näpu püsti tõstmata. Keijo aga sama ei teinud ja beemvee pidurituled läksid põlema. Padjad ja tekid visati tagaistmelt pagassi, et pöidlaküüdi meestele ruumi teha. Mahtusime ilusti peale. Seejärel süütasid, kaks rõõmsat naisterahvast piibu ja andsid raudhobusele piitsa, nagu vanasti. Tahtsid hirmsasti küll Lagosesse viia, aga peale mõningast Hispaaniakeelset veenmist, nemad rääkisid Hispaania keeles meie Inglise, et meil on ikkagi poetiir ainult plaanis pandi õiges kohas maha. Varud nädalaks ette ja siis taksoga üles tagasi. Jõudsime veel kiirele õhtusele sessioonile. Kuna siin aga asjad mõõnaga ei tööta, täis closeout, siis tulime juba üsna kähku umbes sama targalt aga natukene märjemalt tagasi.
Keijo tegi pologneset ja jõime punast veini. Veinid on muidu eriti soodsad, algavad eurost pudel ja sellise juba päris hea veini saab neljaka eest. Üsna mõnus. Õhtul käisime regge peol, oli vahva.
Ahjaa, polegi veel rääkinud siin valitsevad sigareti ja kohvikultuurist. Ma ei tea kumb kumba soodustab, aga endiselt kehtivad antud riigis veel reeglid mille kohaselt võib avalikes kohtades, sealhulgas ka siseruumides suitsetada. Tuletas meelde neid aegasid kui iga kord peolt tulles pidi hommikul juukseid ja riideid pesema. Vahe on muidugi selles, et siinsed inimesed ajavad antud toimetusi tunduvalt energilisemalt. Seda tänu õhtul enne peole minemist ja siis peo ajal tehtavale eriti maitsvale kohvile. No ja siis otseloomulikult hommikul ja paari tunni pärast peale seda ning lõuna ajal ja enne õhtut. Enamasti kohvitamine muidugi sellega ei lõpe, mahutab kordasi ka ette, taha ja vahele. Tillukeste kohvitassidega (expresso shot) inimesi on igalpool kui ringi vaadata. Kohv on eriti hea, vähemalt enamus kohtades. Ja mida tumedam inimene seda keedab seda ideaalsema joogi saad. Tasub proovida.

Interneebus

Internett on kurjast. Mida vähem, seda parem. Tervis paraneb reaalajas veedetud tundide arvelt ja käed lõpetavad lõpuks värisemisegi ehk. Kui kurvas seisus me oleks, kui tervet maailma kataks juhtmevaba netivõrk. Igalpool kuhu lähed on - juba varsti. Google´i installiks terves mahus ajusse küll, aga wireless ruuterit vist ei paneks.
Igatahes lahenes lugu sellega, et otsustasime bussipileti alla lõunasse. Mõeldud tehtud, umbes kahekümne €uro jagu vaesemana, tulevase seikluse võrra rikkamana pakkisime lauad ja muu elu kohaliku ´´Sebe´´ pagasiruumi ja võtsime mugavalt istet. Lisaks umbes neljakümnele kaasreisijale hõljus bussis juhtmevaba internetti ja natukene pussu. Oleks transpordivahend vett täis olnud, teadnuks kõik kohe kes tegi.
Peale päikeseloojangut sõitsime mõne tunni vastu ümber maapalli ringile läinud päevavalgusele. Alguses mööda kiirteed mõnusa tempoga. Hiljem mööda mägiteed vähemalt sama hooga, kui mitte kiiremini. Ei läinud kaua kui vähe paanikas käsi turvavöö järele haaras. Kujutab üsna elavalt ette, kuidas kõik need sooja verd bussijuhid siin oma ´´suvepäevadel´´ viiekümnekohalistega kahel rattal koonuste vahel vigursõitu teevad ja siis lõpupäeval ´´aasta kiireim, sellel ja sellel marssuudil´´ trofeesid laiali jagavad. Portugal on muidu maanteeohutuselt Euroopas teisel kohal. Seda siis selles tabelis, kus asjad halvasti on ja palju õnnetusi juhtub. Lugesin üsna usutavas paberväljaandest.
Ööseks saime hostelisse ookeani kaldal. Arrifana on kohanimeks ja koos hommikusöögiga küsitakse naritoas eest kõigest üks euroopa liidu ühisraha üle kümne. Tuba jagasime sõbraliku kohalikuga.
Peale seda, kui bussijaamas joodud imejoogi toimeaine mõju kaotama hakkas, tulid mõnusad uned. Hea kick, lisaks ebamaisele maitsele.

CouldhaveWouldhaveShouldhave

Ütlen kohe ära, et kõik hästi ei läinud. Või no läks hoopis teistpidi kui oleks võinud, kui oleks oodanud.
Olles õhtul enne magama minemist üle kontrollinud, et kas vastuvõtt tehakse ikka enne üheksat lahti ja saanud kinnituse, et kindlasti võibolla juba isegi poolest, läks rahulikult unedele.
Hommikul ärganud avastas, et kraanidest ei tule sooja vett. Mõtlesin sellele korrale kui nägin National Geographiku pealt, kuidas üks kutt, metsas leiduva abil ellu jääda üritades, mädanenud oravat sõi. Jõudsin järeldusele, et ühe külma pesu peab vastu küll.
Elus ja tervise juures, pakkis veel laiali olevad asjad. Sõi hommikusöögi ja jäi ootama vastuvõtu avamist, et vahetada toavõtmed deposiidi vastu, saada taksonumber ja siis õigel ajal ilusasti Peniche´is bussi peale istuda.
Paraku magas Enrique, ei mitte see popplaulja, vähekene sisse ja planeeritud ühistranspordivahendi lahkumisajal istusime endiselt suletud klaasuste taga.
Kui unimüts silmad pool tundi hiljem lahti tegi, pääsesime liikuma. Napilt sellelegi, aga jõudsime. Bussisõit kestis umbes poolteist tundi. Sellest viimasel kolmekümnel minutil hakkas aga hommikune kohv väga teravalt tunda andma. Wc uks oli lukus ja trikist ´´pane silmad kinni ning lauala, soovitatavalt mitte tilkuvast veest´´ ei olnud ka enam väga abi. Olukorra päästis sõber Hendrik Vesi reisinipp. Kui mõelda Hendriku perekonnanimele siis on tegemist üsna iroonilise olukorraga.
Lõpp hea kõik hea, astusime bussijaamas uue bussi peale mis sõidutas meid ilusasti lennujaama. Saabusime küll vähese hilinemisega mille eest ähvardati algselt viiekümne eurose karistusega. Õnneks vastu tulnud, ilma liialdamata Portugali kõige ilusam naisterahvas, sellest midagi ei teadnud ja kontorisse transporditud hakkasime paberimajandust täitma kui...
Kui siis täpselt enne allkirjade panemist selgus, et vaatamata vahendusfirma sõlmitud liikluskindlustusele, tuleb:
Variant a tasuda 1500€ tagatis krediitkaardilt.
Variant b sõlmida lisakindlustus, mis maksab rohkem kui kogu auto rent üheksateist päeva eest.
Kuna keskmine luuser, ei võta endale põhimõtteliselt kaarti mis laseks nii sügavale kohustustesse langeda ja sularaha deposiidiks ei sobinud siis jäi autorendi külastuse tulemuseks poole tunni jagu jutuajamist ilusa tüdrukuga.
Istume bussijaamas ja joome neegrite tehtud ülihead kohvi. Miks nii? Sest peale sellist kohvi, oleksid ka sina veendunud, et valge mees maagilist musta jooki keeta ei oska. Neeger ei ole muidu Eesti keeles halvustava tähendusegsa sõna, ka antud kontekstis mitte.

Excited

Rõõmsalt piiksudes andis ilusat sinist värvi telefon märku hommiku saabumisest. Kellaseierid näitasid antud hetkel seitsekoma midagi. Ajas kiirelt püsti ja vaatas välja. Taevas oli mõnusasti selge. Päike pistis kõrvaotsad parasjagu üle horisondi ääre ja tervitas sooja paiga.
Hambapesu, lonks vett ja kalipso seljas tatsas selgekskäidud rada, suunaga kohina poole.
Sessioon oli kvaliteetne, saime väikese klipigi äkki.
Kiire patareide laadimine mõnusa hommikusöögi arvelt, ja kahe võiduni pirjard, kuni kalipso sooja tuule käes tahenes. Lõunane sessioon, mis viis sõbrad mööda randa, üle kivide kalju otsa ning teiselt poolt alla, salakohta ´´the secrets.´´
Tegelikult teavad sellest kõik, aga kuna ta on tubli viieteist minutilise jalutuskäigu kaugusel siis on spot tavaliselt üsna tühi. Lained jäid küll keskmiselt selliste pooleteise meetriste tillude klassi, aga lõbus oli igatahes. Kühveldasime kuni õla ja seljalihastest igasugune jõud kadus ning lasime seejärel lainetel randa lükata.
Lõunane tankimine, natukene muusikat ja pikutamist. Kui termoülikond jälle kord niiskusest vabanenud oli läks uuesti minna. Veel ühele sessioonile valge aja lõpust. Päikeseloojanguga ja puha.
Kvaliteetpäev, näod naerul, lihased läbi.
Igasugune ajataju on kadunud. Vahel tuletab meelde desktopil olev oranz kalendriaken, et just nüüd on antud numbriga päeva kord, kuid ega seegi suuremat tähendust ei oma. Lihtsalt veel üks, seniks kui. Mingismõttes mõnus, samas võibolla ohtlik.
Sest just nüüd äkki ongi homme see päev, kui läheme Lissaboni oma autole järele, et siis vahvalt mööda rannikut alla trippida. Hetkel tundub ülepea uskumatu, et aeg nii kiiresti on läinud. Ja lisaks eelnevale valitseb tugev reisiärevus. Oot aga ongi ju tripil, mis toimub? Tegelikult läheb kõik hästi. Lihtsalt, et kui nüüd mingi aja ei peaks õnnestuma kuulda, tähendab see, et pole lihtsalt võimalust infot üles või akusid täis laadida.
Ahjaa, broneerisime endale mootorsõiduki üheksateistkümneks järgnevaks päevaks. Mahtuniversaal, kodu ratastel!

Free everything, except for things that cost money

Ilm läks pilviseks ja õhutemperatuur kukkus tublisti madalamale t-särgi mugavustsoonist. Vesi püsis õnneks endiselt 19 peal ja kui ennast pealelõunaks kokku lõpuks võttis siis oli üllatus ookeanisse astudes isegi täiesti meeldiv. Soem kui õues ja mõõnalained kohtlesid väga külalislahkelt. Keijo sai vist isegi peaaegu barrel´i. Hea sessioon!
Õhtul tegime sügavkülmutatud kanapihve ja friikaid. Mõlemad kvalifitseerusid keskpärasteks, ei tegi kas põhjuseks võrdlemisvõimalus eileõhtuse üliroaga või mitte piisavalt tühi kõht. Lõppkokkuvõttes taandub vist ikkagi sinna eelmisesse õhtupoolikusse. Mango, kartuli roog karrikastmes ja täidetud kartulid ananassi ning juustuga, mida toetasid mõnus salat, spinati ja kodukootud sangriaga. Esimest rooga oli ka lihaga, aga see vege variant vist maitses reaalselt pareminigi. Kõike oli palju. Sõin kaks portsu.
Paar päeva tagasi tuijasime rannas ja Keijo leidis kaldale uhutud aarde, viie eurose näol. Aarde rahaks tegemise ja seejärel kulutamisega probleeme ei tekkinud. Pörfi leid!
Näod on muidu naerul, sest hommikust saadik on udutanud, aga öösel õues magama ei pea.
Täna läks ennem päikeseloojangut pimedaks. Varsti õnneks liigume alla lõunapoole, peaks olema mõne kriipsu jagu soojem ja, kui uskuda kuu keskmist näitajat siis, vihmapäevasidki kõigest 9 jagu kokku.

BackInBusiness

Nagu ta ühele ´´tõelisele Eestlasele´´ ikka kohane on, leidub eelnevalt kirjutatus rohkem kurtmist/nurisemist kui hea sõnaga millegi kiitmist. Mõistlik koht küsida, et miks me sellised oleme? Miks me muretseme ja leiame asjadest negatiivset selle asemel, et elule rõõmsama külje pealt vaadata ja sellel lihtsalt minna lasta? No sellepärast, et kurtmine ongi meie spetsialiteet ja iga meistrimees peaks ikka oma liistude juurde jääma. Sest me oleme üks äraütlemata asjalik väike rahvas, aga asjalik sellepärast, et pole kunagi rahul. Sest rahulolu on kõike muud kui edasiviiv jõud. Seega kui Eestlane ka enam ei hädalda on ta lõpetanud olemast üks kahest: kas Eestlane või ülepea asjalik. Asjad on siis ülemaailmselt pilves või kõigil teistel nii pekkis, et häbi oleks üldse suud lahti teha. Üheksakümmend seitse protsenti, 1,2 miljonist järelejäänust, seda ei tee. Võibolla rõõmustab salaja, aga ei tee. Jääb muidugi see kolmeprotsendi mees, kes ka siis ennast tagasi ei hoia. Pahatihti on tunne, et kaldub üha enam ja enam sinna viimaste hulka. Püüab ennast parandada.
Igatahes, millest ma olen täiesti unustanud rääkida on see, et tegelikult vaatamata vihmadele/tuultele ja muudele reisimisega kaasas käivatele ootamatustele (loe seiklustele) on elu tegelikult ülepea hea.
Elab, hingab, sööb surfi. Lained on mahedad, õnnest on puudu täpselt niipalju kui mittemidagi. Või no see ongi tegelikult täiesti näpus. On alati olnud, nii harva kui saab aru, et liiga tihti sellest mööda vaatab.
Sai külmetusest peaaegu jagu vist. Trippisime häälega Super Tubos´esse ja tagasi. Mõlemal korral joppas üllatavalt hästi. Esimese otsa sõidutas Prantsalsest hipi oma mersubussiga ja teisel tagasi ühinesime Sakslasest surfari Jani ning tema koeraga. Hipibussis oli ´´eternal flower.´´ Selline taim mis võtab toitained õhust ja veest vist siis, sest juuri pole. Kui vett ei saa, kuivab ära ja tõmbab kokku, ning kui hiljem tingimused H2O arvelt helgemad on, läheb laiali ja roheliseks. Ütlen ausalt ära, et kiusatus tanklapeatuse ajal vett taimepallile valada oli suur. Kuna aga teiste kodus pole ilus isetegutseda, siis jäi katsetamata.
Tubos oli vahva, rullib küll üsna kalda lähedal aga kui seal veel natukene harjutamas saaks käia siis äkki õnnestuks barrel´gi ära võtta. Stoked up.
Tagasi koju ja õhtusöök, täna teeb üks Shotlane lahkumiseine. Kõik lähevad ära, siin tuleb talv.
Mõnusalt vaikne on.
Õhtuti mängib muusika ja pimedaks läheb päikeseloojangutega. Siis süttivad päevavalgusest laetud õhtutulekesed ja varsti on jälle uneaeg, et uuesti värske päikesega laineid tervitada.

1000 words and maybe more

 Maja suurused lained

 Elust enesest

Kõrreonn ja uus koer

 Iseniitev muru

 See väike täpp paremal on Keijo

 Ütleb kõik

 Tiibur

 Tiksub

Rannas pikutab elevant, elevandipisarad?

Endiselt laevahuku teemadel

Loputas ka sellel ööl korralikult. Hommikuks oli paat põhjas ja meremehed oma poolveekindlates kookonites sellega koos seal samas. Õnnetuskohalt lahkumiseks tuli läbi kahlata põlvesügavusest veest. Seda kõike natukene liialdades, aga ausalt oli väga märg.
Kuna uneaja arvelt sai piisavalt ligunetud ja enesetunne sellest paremaks ei läinud siis hommikul jäi vette minemata.  Kleepisin trackpad´i kinni ja panin lauale uue vaha.  Loodab homsele.
Otsustasime ära, et Peniche´i jääme veel järgmise nädala lõpuni, sest nüüd peaks päike välja tulema ja muidu kõik ilusaks minema.
Tõestuseks, et asjad paremuse poole vähe liikuma hakkavad saime ööseks endale iglu moodi klaasplastist kupli. Peaks olema veekindel. Õhtul on söö palju jaksad BBQ ja juba teist päeva tähistavad siin inglannad ühe ´´õnneliku´´ tüdrukuteõhtut. Iseeneset vahva, aga need naised kaanivad rohkem õlle õhtuga, kui keskmine Eesti mees kuuga. Nagu saaks iseennast ilusaks juua. Ulme...

Mayday, mayday

Kogu öö kestnud Titanic 2 uppumiskaadritest äratas hommikul vali laeva murdumisraks.
Vett voolas igast praost ja tuul tahtis kreenis majakest päris pikali puhuda.
Õnneks tuli koos päikesetõusuga ka mõni auk selgemat taevast ja peale kalipsoga kuuma dushi all käimist õnnestus unisevõitu merehädalistel hommikusele sessioonile tuisata.
Laine täitsa töötas, aga soojaks sõuda oli ennast üsna raske. Niisiis ulpis umbes üheksani, tegi veel ühe kuumavee pesu ja sõi hommikusöögi. Ikka oli natukene jahedavõitu. Pärastlõunal, tõmbas poolniiske kunsthülgenaha veelkord selga ja uuele ringile. Hülge tunnet kahjuks peale ei tulnud ja laupäevadele kohaselt täitis reaalseid takeoff´e igalpool mõnikümend inimest rohkem kui see hea sessiooni tagamiseks vajalik oleks. Jäi tagasihoidlikuks.
Õhtul andis väikestviisi tunda külmetusepoiss. Rõõmsaks ei teinud, nagu ka mitte fakt, et tuttu tuleb veel vähemalt üheks uneajaks minna uppuvale laevale.

Leash

Kuna siinne kell on kodusest kahe tunni jagu tagasi, ehk siis maailmaaja järgi täpselt nullis, on hommikuti vara ärkamine väga lihtne. Nii läks ka olnud öö järgselt. Silmad tulid täpselt natukene enne päikesetõusu lahti. Hambad puhtaks, kalipso selga ja soojendusjooksuga ookeani äärde. Lained jõudsid ööga tublisti kasvada ja avanev vaatepilt oli meeldivalt rõõmustav. Lihased küll natukene valutavad, aga see ju ometi ei tohi segada.
Teisena vette ning ennem kui suurem enamus üles ärkas õnnestus paaril korral üsna edukalt kõrge mäe otsast tagumiku peal alla libiseda. Hiljem sai ühe maheda paremakäelise ja siis oli kõht juba liiga tühi ning vesi kohalikke täis. rääkides, siis jäid keskmised lained umbes selliste tõsisemalt võetavate overheader´ite klassi. Teel koju hommikusöögile leidsime endale koera, või oleks õigem öelda, et tema leidis meid. Selline vanemapoolne, aga muidu päris viisakas ja äraütlemata intelligentne isend.
Kui värske sõber üldse kuidagi maha ei tahtnud jääda, siis otsustasime ta lõpuks lukustada väljapoole hosteli väravat. Mõeldud tehtud, kutsu nuuskis ringi ja kadus nurga taha, meie läksime hommikust sööma. Krõbinad ja puuviljad, kohvi ning röstsaiaga on muidu hinnas ning alati kella 9ks valmis pandud. Äraütlemata mõnus. Sest enamasti on tagasijõudes kõht täpselt nii tühi, et ise tegema hakata küll midagi enam ei jaksaks. Keetsime siis teed, kui üksäkki ilmus, keegi ei tea kustkohast, köögilaua kõrvale ustav hundiline.
Meil on nüüd oma koer, nimeks panime Leash.
Peale väikest uinakut, kolisime kogu oma elu õuepeale ja panime telgi püsti, sest nädalavahetuseks on maja välja müüdud ja tegelikult on õues päris mõnus. Kui vihm järgi jääks oleks veel eriti luks.
Pärastlõunane session, õhtusöök, piljard ja jälle ära magama.
Sedapuhku siis telki, kusjuures on mingil määral isegi vettpidav, küll mitte veekindel aga äkki päris ujuma ei lähe. Koera panime maja valvama.

Loksutab

Kui pimedatundidel korduvalt silm natukene liiga vara lahti sai tehtud, et kontrollida hinges kripeldavat kahtlus, kas juba mitte pole väljas valgeks läinud, tuli uuesti ja siis uuesti uinuda. Hommik lõpuks aga tuli ning täiesti ilus. Ajasime kuus nelikümend kolm kalipsod selga ja suundusime kerge sörkjooksuga ookeani äärde. Väikesevõitu, aga olemas. Vesi, mis näitas termomeetri järgi umbes seitsmeteistkümne kraadi kanti, tundus 3/2 hülgekostüümides esimesed poolteist tundi isegi päris soe. Veel mõned kümned minutid kannatas laineid jahtida aga siis ajas, osaliselt tühi kõht ja teisalt jahedaks kiskuma hakkav sisekliima veest välja.
Jõudsime tagasi hommikusöögi ajaks ja laadisime tühjaks tõmmatud patareisid. Natukene piljardit, vähekene pinksi, väike uni ning kella ühest vette tagasi. Selleks hetkeks oli ´´swell´´ vähe tuure kogunud ja lained lükkasid juba tublisti mõnusamalt.
Veel üks, umbes kaks ja pool tundi sessioon ja poodi toidu järgi. Peale uinakut askeldasime köögitoimkonnas. Tulemuseks keedukartulid praekartulite ja muude aedviljadega ning kalapulgad mille sees oli päris kalaliha. Viimased ostsime sügavkülmutus letist, ei teinud ise. Aga tundus eriti uskumatu, tegelikult polnud ka kunagi söönud muud varianti kui neid, mida täidab hallikas kalajahu.
Tundub, et surfipoes kulutatud aeg valimisele tasus ära, lisaks heale väljanägemisele sõidutavad lauad hästi. Mõnus päev, loksub rahulolevalt unedesse.

Blastoff

Väljas on talviselt karge. Lööb täiesti selgeks, nagu hingaks aurustatud piparmünti. Lumelõhn, talveootuse ärevus, mäetoimetamised ja kõik see muu hea. Äge kuidas inimestel on seotud nii palju emotsioone ja mäletusi lõhnatajuga. Ja need mälestused on tunduvalt tugevamad säilima, kui nähtu, kuuldu ja muu kogetu põhjal omandatud.
Sniff, and you´ll know all about it.
Igatahes: Keijo teeb online check-in(töö kiire ja korralik), läbime turvakontrolli ning siis tõmbabki juba reaktiivmootorite tekitatud kiirendus selja mõnusasti vastu nahkistet. Mitte, et istmed lõhnaks aga see tunne on millegipärast seotud vabadusega. Selle sama väärtusega mida võib vist nimetada inimese üheks kõige kallimaks omandiks.
Väärtusest rääkides pakutakse hommikusöögiks pirukaid ja kohvi. Suure saare/punase mandri peal oli tavaks selline turundusnipp, mis ütles: best value for your money. Hetkeseisuga tundus see lihtne lüke, ka nii lühikese lennu puhul, eelnimetatud fraasi toetavat. Vähekene nokkimist hilja uinunud vara ärganud reisimeeste poolt, ning peatselt maandubki teraslind Münhenis.
Ümberistumiste vahel käe jope põuetaskusse torganud leiab sealt eelmisel päeval rendist võetud sõiduki registreerimisdokumendid. Veel üks tõus, lõunasöök ja maandumine ning Lissaboni lennujaama postkontori vahva prillidega papi aitab hädast välja ning postitab vajamineva tagasi kodupoole. Palka tehtud töö eest ilmselt ei saa, sest renditähtaeg läheb mõned päevad üle enne, kui vajaminevad paberid kohale jõuavad. Jääb loota, et peale postikulude hooletuse eest lisaks ei tule maksta.
Õues on umbes teesärgisoe ja peale väikest majandamist sõidame, viiekümnekohalise bussiga kummide kriiksudes, mööda kurvilist teed Peniche poole. Tegelikult ei kurda, kui elusalt kohale saab siis äkki jõuab veel õhtuks vettegi.
Tervetena kohale jõudnud saame lehvitada loojuvale päikesele. Mitte, veel.
Võtsime rahulikult ja kulutasime surfipoes oma uute laudade valimiseks niipalju aega, et tehtud otsus pärast rõõmu valmistaks. Investeeritud aja ja laudade suhe peab paika, näevad äraütlemata kihvtid välja. Hostelisse, väike jalutus võileiva järele, lainecheck rannas ja ära magama. Pikk päev, ärev öö...

Intro

Asjad toapõrandalt sujuva liigutusega seljakotti - pumpsti. Kuna juba mõnda aega pole reisil käinud, tahab ranitsasse pugeva davaari hulk vägisi ületada selle litraazi. Juhtub kui ammu saanud pole.
Kas ´´litraaz´´ on üldse reaalne sõna, või peaks tegelikult ´´s´´ tähega olema? Mul pole netti hetkel, seega ei saa googeldada ka. Vahel tundub, et ühelgi inimesel ei tohiks kooli lõpetamise ja järgmisse minemise vahele üle viie aasta jääda. Asjad hakkavad ununema ja aju degreerub. Viimasel ajal esineb antud tunnet üha tihedamini. Olen mõelnud mõtteid, et nüüd vist võiks juba jälle küll, aga asi jääb kuidagi ikka selle taha, et ei suuda ära otsustada, mida siis. Võibolla ongi juba liiga hilja, või äkki saame kõik endale varsti otse ajudesse google installida ja polegi rohkem vaja. Laseks vist peale küll...
Sumadan sai muidu selline vahvalt ümar ja umbes kolmanda katsega läks ka lukk kinni nii, et ei probleemi. Telk ja magamiskott välisrihmade külge ning läksminna.
Kuna Priit, väike pärdik, helistas ja rääkis, et Andyl oleks ühe võtte jaoks natukene abi vaja siis liikus juba päeva jagu varem linna poole. Tööülesanded, mis FFF poolt täitmiseks anti olid mõnusalt vaheldusrikkad. Päev algas trammisõiduga, et autorendist lunastada suuremõõtmeline valge kaubabuss ning seejärel sai ühest kohast teise sõites kõivõimalikke vidinaid peale korjata. Diivanitest, falnellsärkide ja lilledeni. Õhtuks olime kulutanud üheksa töötundi ning kaheksa koma neli liitrit kütust, väga ökonoomne auto. Puhkasime ning vaatasime Kaimai ja Priiduga üsna kihvti filmi, kus tüüp kirjutas endale naise ja siis see muutus reaalseks äkki. Aga trikk oli, et kirjutamisega sai teda muuta. Päris mahe kokkuvõttes. Ma ei tea kas see oli filmi kõrvale ´´nauditud´´ punasest veinist või viis kahekümnesest äratusest aga hommikul oli natukene paha olla.