Intro

Asjad toapõrandalt sujuva liigutusega seljakotti - pumpsti. Kuna juba mõnda aega pole reisil käinud, tahab ranitsasse pugeva davaari hulk vägisi ületada selle litraazi. Juhtub kui ammu saanud pole.
Kas ´´litraaz´´ on üldse reaalne sõna, või peaks tegelikult ´´s´´ tähega olema? Mul pole netti hetkel, seega ei saa googeldada ka. Vahel tundub, et ühelgi inimesel ei tohiks kooli lõpetamise ja järgmisse minemise vahele üle viie aasta jääda. Asjad hakkavad ununema ja aju degreerub. Viimasel ajal esineb antud tunnet üha tihedamini. Olen mõelnud mõtteid, et nüüd vist võiks juba jälle küll, aga asi jääb kuidagi ikka selle taha, et ei suuda ära otsustada, mida siis. Võibolla ongi juba liiga hilja, või äkki saame kõik endale varsti otse ajudesse google installida ja polegi rohkem vaja. Laseks vist peale küll...
Sumadan sai muidu selline vahvalt ümar ja umbes kolmanda katsega läks ka lukk kinni nii, et ei probleemi. Telk ja magamiskott välisrihmade külge ning läksminna.
Kuna Priit, väike pärdik, helistas ja rääkis, et Andyl oleks ühe võtte jaoks natukene abi vaja siis liikus juba päeva jagu varem linna poole. Tööülesanded, mis FFF poolt täitmiseks anti olid mõnusalt vaheldusrikkad. Päev algas trammisõiduga, et autorendist lunastada suuremõõtmeline valge kaubabuss ning seejärel sai ühest kohast teise sõites kõivõimalikke vidinaid peale korjata. Diivanitest, falnellsärkide ja lilledeni. Õhtuks olime kulutanud üheksa töötundi ning kaheksa koma neli liitrit kütust, väga ökonoomne auto. Puhkasime ning vaatasime Kaimai ja Priiduga üsna kihvti filmi, kus tüüp kirjutas endale naise ja siis see muutus reaalseks äkki. Aga trikk oli, et kirjutamisega sai teda muuta. Päris mahe kokkuvõttes. Ma ei tea kas see oli filmi kõrvale ´´nauditud´´ punasest veinist või viis kahekümnesest äratusest aga hommikul oli natukene paha olla.