Interneebus

Internett on kurjast. Mida vähem, seda parem. Tervis paraneb reaalajas veedetud tundide arvelt ja käed lõpetavad lõpuks värisemisegi ehk. Kui kurvas seisus me oleks, kui tervet maailma kataks juhtmevaba netivõrk. Igalpool kuhu lähed on - juba varsti. Google´i installiks terves mahus ajusse küll, aga wireless ruuterit vist ei paneks.
Igatahes lahenes lugu sellega, et otsustasime bussipileti alla lõunasse. Mõeldud tehtud, umbes kahekümne €uro jagu vaesemana, tulevase seikluse võrra rikkamana pakkisime lauad ja muu elu kohaliku ´´Sebe´´ pagasiruumi ja võtsime mugavalt istet. Lisaks umbes neljakümnele kaasreisijale hõljus bussis juhtmevaba internetti ja natukene pussu. Oleks transpordivahend vett täis olnud, teadnuks kõik kohe kes tegi.
Peale päikeseloojangut sõitsime mõne tunni vastu ümber maapalli ringile läinud päevavalgusele. Alguses mööda kiirteed mõnusa tempoga. Hiljem mööda mägiteed vähemalt sama hooga, kui mitte kiiremini. Ei läinud kaua kui vähe paanikas käsi turvavöö järele haaras. Kujutab üsna elavalt ette, kuidas kõik need sooja verd bussijuhid siin oma ´´suvepäevadel´´ viiekümnekohalistega kahel rattal koonuste vahel vigursõitu teevad ja siis lõpupäeval ´´aasta kiireim, sellel ja sellel marssuudil´´ trofeesid laiali jagavad. Portugal on muidu maanteeohutuselt Euroopas teisel kohal. Seda siis selles tabelis, kus asjad halvasti on ja palju õnnetusi juhtub. Lugesin üsna usutavas paberväljaandest.
Ööseks saime hostelisse ookeani kaldal. Arrifana on kohanimeks ja koos hommikusöögiga küsitakse naritoas eest kõigest üks euroopa liidu ühisraha üle kümne. Tuba jagasime sõbraliku kohalikuga.
Peale seda, kui bussijaamas joodud imejoogi toimeaine mõju kaotama hakkas, tulid mõnusad uned. Hea kick, lisaks ebamaisele maitsele.