Nagu ta ühele ´´tõelisele Eestlasele´´ ikka kohane on, leidub eelnevalt kirjutatus rohkem kurtmist/nurisemist kui hea sõnaga millegi kiitmist. Mõistlik koht küsida, et miks me sellised oleme? Miks me muretseme ja leiame asjadest negatiivset selle asemel, et elule rõõmsama külje pealt vaadata ja sellel lihtsalt minna lasta? No sellepärast, et kurtmine ongi meie spetsialiteet ja iga meistrimees peaks ikka oma liistude juurde jääma. Sest me oleme üks äraütlemata asjalik väike rahvas, aga asjalik sellepärast, et pole kunagi rahul. Sest rahulolu on kõike muud kui edasiviiv jõud. Seega kui Eestlane ka enam ei hädalda on ta lõpetanud olemast üks kahest: kas Eestlane või ülepea asjalik. Asjad on siis ülemaailmselt pilves või kõigil teistel nii pekkis, et häbi oleks üldse suud lahti teha. Üheksakümmend seitse protsenti, 1,2 miljonist järelejäänust, seda ei tee. Võibolla rõõmustab salaja, aga ei tee. Jääb muidugi see kolmeprotsendi mees, kes ka siis ennast tagasi ei hoia. Pahatihti on tunne, et kaldub üha enam ja enam sinna viimaste hulka. Püüab ennast parandada.
Igatahes, millest ma olen täiesti unustanud rääkida on see, et tegelikult vaatamata vihmadele/tuultele ja muudele reisimisega kaasas käivatele ootamatustele (loe seiklustele) on elu tegelikult ülepea hea.
Elab, hingab, sööb surfi. Lained on mahedad, õnnest on puudu täpselt niipalju kui mittemidagi. Või no see ongi tegelikult täiesti näpus. On alati olnud, nii harva kui saab aru, et liiga tihti sellest mööda vaatab.
Sai külmetusest peaaegu jagu vist. Trippisime häälega Super Tubos´esse ja tagasi. Mõlemal korral joppas üllatavalt hästi. Esimese otsa sõidutas Prantsalsest hipi oma mersubussiga ja teisel tagasi ühinesime Sakslasest surfari Jani ning tema koeraga. Hipibussis oli ´´eternal flower.´´ Selline taim mis võtab toitained õhust ja veest vist siis, sest juuri pole. Kui vett ei saa, kuivab ära ja tõmbab kokku, ning kui hiljem tingimused H2O arvelt helgemad on, läheb laiali ja roheliseks. Ütlen ausalt ära, et kiusatus tanklapeatuse ajal vett taimepallile valada oli suur. Kuna aga teiste kodus pole ilus isetegutseda, siis jäi katsetamata.
Tubos oli vahva, rullib küll üsna kalda lähedal aga kui seal veel natukene harjutamas saaks käia siis äkki õnnestuks barrel´gi ära võtta. Stoked up.
Tagasi koju ja õhtusöök, täna teeb üks Shotlane lahkumiseine. Kõik lähevad ära, siin tuleb talv.
Mõnusalt vaikne on.
Õhtuti mängib muusika ja pimedaks läheb päikeseloojangutega. Siis süttivad päevavalgusest laetud õhtutulekesed ja varsti on jälle uneaeg, et uuesti värske päikesega laineid tervitada.
No comments:
Post a Comment