Leash

Kuna siinne kell on kodusest kahe tunni jagu tagasi, ehk siis maailmaaja järgi täpselt nullis, on hommikuti vara ärkamine väga lihtne. Nii läks ka olnud öö järgselt. Silmad tulid täpselt natukene enne päikesetõusu lahti. Hambad puhtaks, kalipso selga ja soojendusjooksuga ookeani äärde. Lained jõudsid ööga tublisti kasvada ja avanev vaatepilt oli meeldivalt rõõmustav. Lihased küll natukene valutavad, aga see ju ometi ei tohi segada.
Teisena vette ning ennem kui suurem enamus üles ärkas õnnestus paaril korral üsna edukalt kõrge mäe otsast tagumiku peal alla libiseda. Hiljem sai ühe maheda paremakäelise ja siis oli kõht juba liiga tühi ning vesi kohalikke täis. rääkides, siis jäid keskmised lained umbes selliste tõsisemalt võetavate overheader´ite klassi. Teel koju hommikusöögile leidsime endale koera, või oleks õigem öelda, et tema leidis meid. Selline vanemapoolne, aga muidu päris viisakas ja äraütlemata intelligentne isend.
Kui värske sõber üldse kuidagi maha ei tahtnud jääda, siis otsustasime ta lõpuks lukustada väljapoole hosteli väravat. Mõeldud tehtud, kutsu nuuskis ringi ja kadus nurga taha, meie läksime hommikust sööma. Krõbinad ja puuviljad, kohvi ning röstsaiaga on muidu hinnas ning alati kella 9ks valmis pandud. Äraütlemata mõnus. Sest enamasti on tagasijõudes kõht täpselt nii tühi, et ise tegema hakata küll midagi enam ei jaksaks. Keetsime siis teed, kui üksäkki ilmus, keegi ei tea kustkohast, köögilaua kõrvale ustav hundiline.
Meil on nüüd oma koer, nimeks panime Leash.
Peale väikest uinakut, kolisime kogu oma elu õuepeale ja panime telgi püsti, sest nädalavahetuseks on maja välja müüdud ja tegelikult on õues päris mõnus. Kui vihm järgi jääks oleks veel eriti luks.
Pärastlõunane session, õhtusöök, piljard ja jälle ära magama.
Sedapuhku siis telki, kusjuures on mingil määral isegi vettpidav, küll mitte veekindel aga äkki päris ujuma ei lähe. Koera panime maja valvama.